«Inimese elu see on kohtumiste ja kohtumata jäämiste ahel» nii ütles üks filosoof. Raske on sellega mitte nõustuda, Isiklikest kogemustest lähtudes võib igaüks meist meenutada, kuidas ühed kohtumised muutsid meie või meile lähedaste inimeste elu, teised aga möödusid märkamatult, jätmata hinge peaaegu mingit jälge, seevastu kolmandad tõid meie ellu iseäraliku pehme valguse ja hääbumatult meeldivad mälestused.
Kohtumine, vestlus, põgus kontakt igaüks neist on alati sündmus. Kui palju me kohtame oma eluteel inimesi, kes meid õpetavad, annavad meile eeskuju paljalt oma eksistentsiga, oma isiksusega, mõtlemisvõime ja ärksusega, hinge avarusega.
Iga uus õpitud keel pakub meile teeraja uute inimeste, uute kohtumiste juurde. Sest teerada ei ole üksnes paljas jälg maapinnal, see on teineteisemõistmise ja sidemeteloomise võimalus.
Tänapäeval toimub eri riikide ja kontinentide ning isegi omavahel väga erinevate rahvaste üksteisele lähenemine. Mis on selle protsessi tõukejõuks? Kas inimloomuse kaasasündinud omadus tõeotsimisvajadus? Või teine loomupärane omadus kustumatu reisimis- ehk teisisõnu rännukirg? Või siis lihtsalt inimesi äkki vallanud tung üksteist paremini mõista? Kahtlemata on õige nii esimene kui ka teine ja kolmaski väljapakutud vastus. Sest nüüdisaegne maailm on üleni justkui keeruline sildadest koosnev konstruktsioon ning kõik need sillad viivad meid üha uute inimeste juurde.
Sillad aga võivad olla erinevad: nendeks saavad televisioon, kirjandus, religioon, reisid, sport, äritegevus jpm. Aga kõige olulisemaks neist ning teiste sildade juures tihtipeale kandva konstruktsioonina teenivaks ilminguks on muidugi keel. Suuline ja kirjalik, kirja- ja kõnekeel, ema- ja võõrkeel, tuttav ja tundmatu – see on ennekõike ikkagi keel, mis juhib Teid teiste inimeste juurde.
