The store will not work correctly when cookies are disabled.
Raamatukoi kasutab küpsiseid, et tagada e-poe toimimine, pakkuda paremat kasutajamugavust, mõõta e-poe külastatavust ning kuvada teile personaalseid pakkumisi ja reklaame. Klõpsates 'Nõustun', annate oma nõusoleku vajalike ja valikuliste küpsiste kasutamiseks.
«Surelikkus tähendab seda, et peame leppima oma bioloogilise kaduvusega – piirangutega, mille geenid, rakud, lihased ja luud meile kehtestavad. Meditsiiniteadus on andnud meile märkimisväärseid oskusi neile piirangutele vastu astuda. Aga ma ei oleks kunagi osanud oodata, et minu kõige tähendusrikkamateks kogemusteks arstina – ja tegelikult ka inimesena – kujunevad need hetked, kus aitan haigetel selgusele jõuda, mida meditsiin suudab ja mida ei suuda,» kirjutab kirurg Atul Gawande, kes raamatus «Surelikkus» keskendubki peamiselt alljärgnevatele küsimustele.
Millal ja kuidas ravida ning millal oleks õigem niinimetatud agressiivne ravimine lõpetada ja keskenduda lihtsalt sümptomite leevendamisele? Kuidas aidata neid vanu inimesi, kelle hädad ja vaevused on kuhjunud, kes ei suuda enam üksinda omaette elada? Kas panna nad hooldekodusse või leida kogu ühiskonnaga koos võimalusi, kuidas abistada neid kodus? Millises seisus on meie hooldekodud ja millistest põhimõtetest lähtub hooldekodude töö? Kas esikohal on meditsiinilised näitajad või arvestame me ka iga inimese eripäraseid soove? Kas poleks inimese heaolu seisukohast õigem otsida alternatiivseid hooldusvariante nagu näiteks hospiitsid või hospiitsiõdede teenuste pakkumine inimestele kodus? Milline on inimese enda, tema pere ja milline arstide ja kogu meditsiinisüsteemi vastutus? Kuidas pakkuda võimalikult head ravi, aga vältida olukorda, et üha enam inimesi lahkub meie hulgast meditsiiniaparaatide külge aheldatuna, jõudmata elule joont alla tõmmata ja lähedastega rahulikult hüvasti jätta?
Dr Gawande arutleb nende küsimuste üle suure empaatia ja kaastundega oma patsientide vastu ning tundes ühtlasi peensusteni meditsiinisüsteemi võimalusi, püüab leida lahendusi, kuidas jõuda selleni, et surmahaigust põdevate patsientide – või lihtsalt mitut haigust põdevate vanade inimeste – viimased eluaastad ja elukuud oleksid elamisväärsed.
«Surelikkus tähendab seda, et peame leppima oma bioloogilise kaduvusega – piirangutega, mille geenid, rakud, lihased ja luud meile kehtestavad. Meditsiiniteadus on andnud meile märkimisväärseid oskusi neile piirangutele vastu astuda. Aga ma ei oleks kunagi osanud oodata, et minu kõige tähendusrikkamateks kogemusteks arstina – ja tegelikult ka inimesena – kujunevad need hetked, kus aitan haigetel selgusele jõuda, mida meditsiin suudab ja mida ei suuda,» kirjutab kirurg Atul Gawande, kes raamatus «Surelikkus» keskendubki peamiselt alljärgnevatele küsimustele.
Millal ja kuidas ravida ning millal oleks õigem niinimetatud agressiivne ravimine lõpetada ja keskenduda lihtsalt sümptomite leevendamisele? Kuidas aidata neid vanu inimesi, kelle hädad ja vaevused on kuhjunud, kes ei suuda enam üksinda omaette elada? Kas panna nad hooldekodusse või leida kogu ühiskonnaga koos võimalusi, kuidas abistada neid kodus? Millises seisus on meie hooldekodud ja millistest põhimõtetest lähtub hooldekodude töö? Kas esikohal on meditsiinilised näitajad või arvestame me ka iga inimese eripäraseid soove? Kas poleks inimese heaolu seisukohast õigem otsida alternatiivseid hooldusvariante nagu näiteks hospiitsid või hospiitsiõdede teenuste pakkumine inimestele kodus? Milline on inimese enda, tema pere ja milline arstide ja kogu meditsiinisüsteemi vastutus? Kuidas pakkuda võimalikult head ravi, aga vältida olukorda, et üha enam inimesi lahkub meie hulgast meditsiiniaparaatide külge aheldatuna, jõudmata elule joont alla tõmmata ja lähedastega rahulikult hüvasti jätta?
Dr Gawande arutleb nende küsimuste üle suure empaatia ja kaastundega oma patsientide vastu ning tundes ühtlasi peensusteni meditsiinisüsteemi võimalusi, püüab leida lahendusi, kuidas jõuda selleni, et surmahaigust põdevate patsientide – või lihtsalt mitut haigust põdevate vanade inimeste – viimased eluaastad ja elukuud oleksid elamisväärsed.
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://raamatukoi.ee/surelikkus191899Surelikkushttps://raamatukoi.ee/media/catalog/product/s/u/surelikkus.jpg00EUROutOfStock/Kõik teemad/tervis ja elustiil/Kõik teemad/tervis ja elustiil/haigused, ravi, esmaabi15811212515«Surelikkus tähendab seda, et peame leppima oma bioloogilise kaduvusega – piirangutega, mille geenid, rakud, lihased ja luud meile kehtestavad. Meditsiiniteadus on andnud meile märkimisväärseid oskusi neile piirangutele vastu astuda. Aga ma ei oleks kunagi osanud oodata, et minu kõige tähendusrikkamateks kogemusteks arstina – ja tegelikult ka inimesena – kujunevad need hetked, kus aitan haigetel selgusele jõuda, mida meditsiin suudab ja mida ei suuda,» kirjutab kirurg Atul Gawande, kes raamatus «Surelikkus» keskendubki peamiselt alljärgnevatele küsimustele. <br /> <br />Millal ja kuidas ravida ning millal oleks õigem niinimetatud agressiivne ravimine lõpetada ja keskenduda lihtsalt sümptomite leevendamisele? Kuidas aidata neid vanu inimesi, kelle hädad ja vaevused on kuhjunud, kes ei suuda enam üksinda omaette elada? Kas panna nad hooldekodusse või leida kogu ühiskonnaga koos võimalusi, kuidas abistada neid kodus? Millises seisus on meie hooldekodud ja millistest põhimõtetest lähtub hooldekodude töö? Kas esikohal on meditsiinilised näitajad või arvestame me ka iga inimese eripäraseid soove? Kas poleks inimese heaolu seisukohast õigem otsida alternatiivseid hooldusvariante nagu näiteks hospiitsid või hospiitsiõdede teenuste pakkumine inimestele kodus? Milline on inimese enda, tema pere ja milline arstide ja kogu meditsiinisüsteemi vastutus? Kuidas pakkuda võimalikult head ravi, aga vältida olukorda, et üha enam inimesi lahkub meie hulgast meditsiiniaparaatide külge aheldatuna, jõudmata elule joont alla tõmmata ja lähedastega rahulikult hüvasti jätta? <br /> <br />Dr Gawande arutleb nende küsimuste üle suure empaatia ja kaastundega oma patsientide vastu ning tundes ühtlasi peensusteni meditsiinisüsteemi võimalusi, püüab leida lahendusi, kuidas jõuda selleni, et surmahaigust põdevate patsientide – või lihtsalt mitut haigust põdevate vanade inimeste – viimased eluaastad ja elukuud oleksid elamisväärsed. «Surelikkus tähendab seda, et peame leppima oma bioloogilise kaduvusega – piirangutega, mille geenid, rakud, lihased ja luud meile kehtestavad. Meditsiiniteadus on andnud meile märkimisväärseid oskusi neile piirangutele vastu astuda. Aga ma ei oleks kunagi osanud oodata, et minu kõige tähendusrikkamateks kogemusteks arstina – ja tegelikult ka inimesena – kujunevad need hetked, kus aitan haigetel selgusele jõuda, mida meditsiin suudab ja mida ei suuda,» kirjutab kirurg Atul Gawande, kes raamatus «Surelikkus» keskendubki peamiselt alljärgnevatele küsimustele. <br /> <br />Millal ja kuidas ravida ning millal oleks õigem niinimetatud agressiivne ravimine lõpetada ja keskenduda lihtsalt sümptomite leevendamisele? Kuidas aidata neid vanu inimesi, kelle hädad ja vaevused on kuhjunud, kes ei suuda enam üksinda omaette elada? Kas panna nad hooldekodusse või leida kogu ühiskonnaga koos võimalusi, kuidas abistada neid kodus? Millises seisus on meie hooldekodud ja millistest põhimõtetest lähtub hooldekodude töö? Kas esikohal on meditsiinilised näitajad või arvestame me ka iga inimese eripäraseid soove? Kas poleks inimese heaolu seisukohast õigem otsida alternatiivseid hooldusvariante nagu näiteks hospiitsid või hospiitsiõdede teenuste pakkumine inimestele kodus? Milline on inimese enda, tema pere ja milline arstide ja kogu meditsiinisüsteemi vastutus? Kuidas pakkuda võimalikult head ravi, aga vältida olukorda, et üha enam inimesi lahkub meie hulgast meditsiiniaparaatide külge aheldatuna, jõudmata elule joont alla tõmmata ja lähedastega rahulikult hüvasti jätta? <br /> <br />Dr Gawande arutleb nende küsimuste üle suure empaatia ja kaastundega oma patsientide vastu ning tundes ühtlasi peensusteni meditsiinisüsteemi võimalusi, püüab leida lahendusi, kuidas jõuda selleni, et surmahaigust põdevate patsientide – või lihtsalt mitut haigust põdevate vanade inimeste – viimased eluaastad ja elukuud oleksid elamisväärsed.
