Enn jäi mulle rumala näoga otsa vaatama, küllap ta ei saanud hästi aru, mis ma öelda tahan. Olime juba minu maja lähedale jõudnud; korraks plaanitsesin, kas mitte mõne hoovi kaudu ringi minna, sest ma ei tahtnud, et ta minust midagi teada saaks. Jah, rongis hakkas ta mulle omamoodi isegi meeldima, ma lasksin tal ennast saata, sest öö oli nii ilus ja soe, aga rohkem midagi. Nad on kõik ühtemoodi, üks ehk veidi peenem, teine veidi labasem - aga kuidas talle seda kõike öelda? Kuidas talle öelda, et ülal toas ootab mind Vello? On pime, lehestik varjab aknad - ehk ei pane Vello meid tähele? Kõige tõenäolisem, et ta magab. Aga see poiss siin... ma ei tea - otsekui tahaksin teda veel näha, kunagi hiljem, kui - «Ma pean nüüd tuppa minema,» ütlesin. «Jah?» Oli lühike vaikus. Vaatasin kõrvale. Ühe maja ühes aknas kustus valgus. Siis pani ta oma käed mu õlgadele. Ei tahtnud suudlust. Lükkasin ta eemale. Milleks suudlus, see tundub lubadusena, lepinguna, kohustusena - eriti sellisel augustiööl, mis ei luba nalja, sest õhus lõhnab juba sügise järele, aedades helendavad õunad ja lillherned ja varsti veetakse supelrandades puuelevandid veest liivale.
Enn jäi mulle rumala näoga otsa vaatama, küllap ta ei saanud hästi aru, mis ma öelda tahan. Olime juba minu maja lähedale jõudnud; korraks plaanitsesin, kas mitte mõne hoovi kaudu ringi minna, sest ma ei tahtnud, et ta minust midagi teada saaks. Jah, rongis hakkas ta mulle omamoodi isegi meeldima, ma lasksin tal ennast saata, sest öö oli nii ilus ja soe, aga rohkem midagi. Nad on kõik ühtemoodi, üks ehk veidi peenem, teine veidi labasem - aga kuidas talle seda kõike öelda? Kuidas talle öelda, et ülal toas ootab mind Vello? On pime, lehestik varjab aknad - ehk ei pane Vello meid tähele? Kõige tõenäolisem, et ta magab. Aga see poiss siin... ma ei tea - otsekui tahaksin teda veel näha, kunagi hiljem, kui - «Ma pean nüüd tuppa minema,» ütlesin. «Jah?» Oli lühike vaikus. Vaatasin kõrvale. Ühe maja ühes aknas kustus valgus. Siis pani ta oma käed mu õlgadele. Ei tahtnud suudlust. Lükkasin ta eemale. Milleks suudlus, see tundub lubadusena, lepinguna, kohustusena - eriti sellisel augustiööl, mis ei luba nalja, sest õhus lõhnab juba sügise järele, aedades helendavad õunad ja lillherned ja varsti veetakse supelrandades puuelevandid veest liivale.
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://raamatukoi.ee/elu-võimalikkusest-kosmoses16077Elu võimalikkusest kosmoseshttps://raamatukoi.ee/media/catalog/product/e/l/elu-v_imalikkusest-kosmoses-764.webp2.52.5EURInStock/ilukirjandus/eesti ilukirjandus411210Enn jäi mulle rumala näoga otsa vaatama, küllap ta ei saanud hästi aru, mis ma öelda tahan. Olime juba minu maja lähedale jõudnud; korraks plaanitsesin, kas mitte mõne hoovi kaudu ringi minna, sest ma ei tahtnud, et ta minust midagi teada saaks. Jah, rongis hakkas ta mulle omamoodi isegi meeldima, ma lasksin tal ennast saata, sest öö oli nii ilus ja soe, aga rohkem midagi. Nad on kõik ühtemoodi, üks ehk veidi peenem, teine veidi labasem - aga kuidas talle seda kõike öelda? Kuidas talle öelda, et ülal toas ootab mind Vello? On pime, lehestik varjab aknad - ehk ei pane Vello meid tähele? Kõige tõenäolisem, et ta magab. Aga see poiss siin... ma ei tea - otsekui tahaksin teda veel näha, kunagi hiljem, kui - <br />«Ma pean nüüd tuppa minema,» ütlesin. <br />«Jah?» <br />Oli lühike vaikus. Vaatasin kõrvale. Ühe maja ühes aknas kustus valgus. <br />Siis pani ta oma käed mu õlgadele. Ei tahtnud suudlust. Lükkasin ta eemale. Milleks suudlus, see tundub lubadusena, lepinguna, kohustusena - eriti sellisel augustiööl, mis ei luba nalja, sest õhus lõhnab juba sügise järele, aedades helendavad õunad ja lillherned ja varsti veetakse supelrandades puuelevandid veest liivale. Enn jäi mulle rumala näoga otsa vaatama, küllap ta ei saanud hästi aru, mis ma öelda tahan. Olime juba minu maja lähedale jõudnud; korraks plaanitsesin, kas mitte mõne hoovi kaudu ringi minna, sest ma ei tahtnud, et ta minust midagi teada saaks. Jah, rongis hakkas ta mulle omamoodi isegi meeldima, ma lasksin tal ennast saata, sest öö oli nii ilus ja soe, aga rohkem midagi. Nad on kõik ühtemoodi, üks ehk veidi peenem, teine veidi labasem - aga kuidas talle seda kõike öelda? Kuidas talle öelda, et ülal toas ootab mind Vello? On pime, lehestik varjab aknad - ehk ei pane Vello meid tähele? Kõige tõenäolisem, et ta magab. Aga see poiss siin... ma ei tea - otsekui tahaksin teda veel näha, kunagi hiljem, kui - <br />«Ma pean nüüd tuppa minema,» ütlesin. <br />«Jah?» <br />Oli lühike vaikus. Vaatasin kõrvale. Ühe maja ühes aknas kustus valgus. <br />Siis pani ta oma käed mu õlgadele. Ei tahtnud suudlust. Lükkasin ta eemale. Milleks suudlus, see tundub lubadusena, lepinguna, kohustusena - eriti sellisel augustiööl, mis ei luba nalja, sest õhus lõhnab juba sügise järele, aedades helendavad õunad ja lillherned ja varsti veetakse supelrandades puuelevandid veest liivale.
