Guillaume Apollinaire (1880–1918) oli prantsuse luuletaja, XX sajandi alguse Pariisi avangardi võtmefiguur, kes tutvustas sündivaid kunstisuundi, sõnastas visioone, asutas ajakirju ja viis inimesi kokku. Ta jäi oma luules truuks klassikalise haridusega omandatud põhimõtetele, ent oli kujundikeeles nii moodne ja otsinguline, kui veel olla sai, käies lõputu huviga läbi kõik valdkonnad, kus parasjagu midagi värsket toimus. Siit valikkogust leiab nii Apollinaire’i noorpõlveluulet, armastuslaule, pilte linnaelust, rindeluuletusi, kuulsaid piktogramme kui ka prohvetlikke sõnumisi. Luuletustele järgneb lühikeseks jäänud elu lõpuperioodil ette kantud manifest „Uus vaim ja luuletajad“, kus ta sõnastab nägemuse kunstnike rollist maailma kujundamisel. Raamatut saadab koostaja ja tõlkija Paul-Eerik Rummo järelsõna selle „vahetu kaasaja häälestuse veenvaima esindaja“ elust ja loomingust.