Kolm tundi enne abiellumist New Yorgis silmitseb César oma tulevase naise nooremat õde ning mõistab, et hoopis Hannah on see naine, kellega ta tahaks end kogu eluks siduda. Ta ütleb Hannah'le: «Kuna meie armastus ei ole võimalik, tahaksin, et me armatseksime… ainult üks kord. Et poleks vaja kahetseda. Vali ise õige hetk. Ma jään ootama.»

Viisteist aastat hiljem kohtuvad tundelisusele selja pööranud Hannah ning lesestunud César kolm nädalat enne Hannah' pulmi ühe Québeci järve ääres. Kas naine valib mõistusabielu või võidavad mälestused? Kas saab veel armastust loota, kui ollakse lakanud sellesse uskumast?