Baltisaksa kultuur on lahutamatu Eesti kujunemisloost, see on osa Eesti tervikust. «Balti tragöödia« on romaanitriloogia, mis jutustab baltisakslaste loo siin maal, ning arvestades selle rahvusrühma traagilist lõppu – kui Teise maailmasõja hakul oldi sunnitud ümberasumis-üleskutsele alluma ning maha jätma oma 700-aastane kodumaa –, võib baltisakslaste saatust ka jutumärkideta lugeda: Balti tragöödia. Siegfried von Vegesacki «Balti tragöödia« ilmus aga juba 1935. aastal, niisiis veel enne päris saatuslikke sündmusi, aimates noid vaid ette.

Triloogia algab 20. sajandi alguse tüüpilise mõisaelu idülliga. Ei puudu siit ju ka vastuolud talurahvaga, samuti eneseidentiteet ja -vastandus keisrivõimule. Lõpuks jõutakse keerulistesse Vene revolutsiooniaastatesse ja sõja-aegadesse, mis jätavad Balti aadlikud kõikide rinnete vahele. Autori kirjeldusviisi puhul on esile tõstetud tema oskust pisidetailide esiletoomisega luua suurt pilti, tema võimet pugeda lugejale «naha vahele« – tagades sellega võimsa lugemiselamuse. Eesti lugejale võib huvi pakkuda võimalus näha meie ajaloo tähtsündmusi baltisakslase vaatenurgast: nii maailmasõja kui ka Landeswehri sõja sündmusi, mõisade võõrandamist, aga samuti näiteks õpinguid Tartu ülikoolis jpm.

Parun Siegfried Reinhold Benedict Teophil von Vegesack (1888–1974) sündis Valgamaal Blumbergshofi mõisas, omandas korraliku baltisaksa hariduse Riia linnagümnaasiumis ja hiljem Tartu ülikoolis ajalugu õppides 1907–1912. Tema kodukoht Blumbergshofi mõis on saanud ka «Balti tragöödia« esimese osa pealkirjaks ja sündmuspaigaks. Mõisavaldus võõrandati kirjaniku vanematelt maareformiga ning noor Siegfried von Vegesack siirdus 1918. aastal Saksamaale ja asus elama Weissensteini lossi Baierimaal. Too iidne loss sai tema koduks ja loomeruumiks õige pikaks ajaks, läbi kõikide maailmaajalooliste vapustuste – kuni kirjaniku surmani 1974. aastal.