Liina Lukase monograafia on esimene eestikeelne raamat baltisaksa kirjandusest.

Baltisaksalsed suutsid oma väikesele arvule vaatamata rajada hästitoimiva kirjanduselu, plal pidada selleks tarvilikke institutsioone, luua diskussioonifoorumid ning ilmutada sealjuures kadestamisväärset loomingulist produktiivsust -- ligikaudu iga tuhande elaniku kohta tuleb üks kirjanik, kes avaldas käsitletaval ajavahemikul oma teoseid trükis. Kirjutamine oli tunnustatud eneseteostusviis, vahest isegi ühiskondlik sundud, seda mitte üksi meeste, vaid ka naiste, mitte üksi haritlasete, vaid ka aadlike hulgas.
Vaatluse raamiks on Pierre Bourdieu' kirjandusvälja teooria, millele tuginedes kaardistatakse baltisaksa kirjandusväli aastatel 1890-1918, tema lõpliku väljakujunemise ja ühtlasi lagunemise järgus.

Olgu see raamat huviäratajaks ja teeviidaks sellel kodusel ja ühtlasi nii võõral maastikul.