Oscar Wilde on inglise Victoria-ajastu kirjanduse suurimaid ja kõmulisemaid nimesid. Reaalsusest sõltumatu kõrgema puhta kunsti ning pidurdamatute naudingute apostlina langes ta lõpuks omaenda filosoofia ohvriks. Komblusprotsessist ja kaheaastasest vanglakaristusest murtud kirjanik suri võõrsil vaimse pagulasena, kelle mitmed teosed jäid kodumaal veel aastakümneteks keelatuks.
O. Wilde loomingust on jääv väärtus ka kunstmuinasjuttudel («Õnnelik prints», «Granaatõuntest maja»). Märkimata ei saa jätta ka näidendeid, nagu näiteks «Leedi Windermere'i lehvik», «Kui tähtis on olla tõsine» jt.

Wilde'i suurimaks saavutuseks on aga ta ainuke romaan «Dorian Gray portree» (1891). Seegi on õieti kunstmuinasjutt, kus kasutatakse igivana ja aegumatut hinge kuradile müümise motiivi. Nimikangelasel õnnestub oma portreega osad vahetada ning noorus ja ilu säilitada, sellal kui pilt kõik ta moraalse allakäigu välised märgid enda kanda võtab. Lõpuks aga tuleb ikkagi kõige eest maksta.