Taas, vabisevad kujud, liginete,
kes seisnud selgimata pilgu eel.
Kas manate maailmu veel mu ette,
kas muistne unistus mind paelub veel?
Mu ümber udust võimsalt siginete;
hea küll! siis jälle lehvige mu teel.
Nii nagu noorelt vapustatud ongi
põu võluväest, mis piirab teie rongi.

Ma aegu näen, mis läksid rõõmsas rutus,
ja armsaid varje tõuseb nende voos.
On justkui vanas, unund muinasjutus
noorpõlve arm ja sõprus jälle koos;
uut valu tunnen, leinan uues nutus
häid hingi - neid, kes nooruslikus hoos
on õnne kannul eksiradu käinud,
umbteedel minust ammu lahku läinud.