Richard Rorty (1931–2007) oli üks mõjukamaid 20. sajandi ameerika filosoofe ja tema esikteos «Filosoofia ja looduse peegel» on tõenäoliselt ta mõjukaim raamat, millel oli omal ajal kutseliste filosoofide seas samas teatav kurikuulsuski.

Nimelt külvab see kahtlusi just tolle rolli suhtes, mille poole filosoofia kui eriala vähemalt Kantist peale on püüelnud. Filosoofia on pidanud enda asjaks olla teadmisväidete kinnitamisel või tagasilükkamisel nii-öelda viimane kohtuaste, uurides seda, kuidas inimvaim kõige üldisemas mõttes loodust peegeldab. Rorty näitab aga, kuidas seda võimaldavad arusaamad vaimust pole enamat kui võrdlemisi hiljutised keelelised sattumused; kuidas mingit keelelistest sattumustest puutumata teadmiste vundamenti ei leidugi; ning kuidas 20. sajandil kerkinud lootused leida seda inimpsühholoogiat või -keelt uurides on seega samuti asjatud.

Seda kõike teeb ta hoogsa mõtteloo saatel, mis viib Aristotelesest Locke’i ja Descartes’ini, seejärel Kantini, sealt analüütilise filosoofia suurkujude Quine’i, Sellarsi ja Davidsonini ning viimaks analüütilisest filosoofiast välja Kuhni ja Gadameri juurde. Ringkäigu lõpuks hakkab kuju võtma uutmoodi pragmatistlik hoiak maailma ja mõtlemise suhtes, mis varasemast pragmatistliku filosoofia traditsioonist siiski olulistel viisidel lahkneb.

Rorty staatust filosoofias ning «Filosoofia ja looduse peegli» mõttekäike selgitab pragmatistlikust vaatevinklist Henrik Sova järelsõna.