Rootsi kirjanduse au ja uhkus Carl Michael Bellman (1740-1795) on eesti lugejale üpris tundmatu nimi, kuid mitte päris. Bellmani iseloomustab noorukimeelelaad, mis lakkamatult värvi vahetab, millel naer ja nutt on ühtviisi kerged tulema; temas on koos kõik need vastandid, tundelisus ja brutaalsus, aristokraadi loomulik peenus ja elegants ning boheemlase kisk inetu ja räpase poole - elujanu metsik ja palavikuline meloodia, milles raskemeelsuse pausid.

Bellmani teoste akadeemilises standardväljaandes on kaksteist köidet, millest suurema osa moodustab nn. juhuluule, on veel lavatekste, vaimulikku luulet, satiirilist proosat, autobiograafia fragment, Bellmani rajatud Bacchuse Ordu tseremoniaalsed «ordukapiitlid» ja muud. Kuid Bellmani maailmakirjanduslik kuulsus rajaneb kahel esimesel köitel - «Fredmani epistlid» (1790, 82 epistlit) ja «Fredmani laulud» (1791, 65 laulu). Mõlemas raamatus moodustavad tekst ja meloodia lahutamatu terviku.
Algselt piibliparoodiliselt, Sanct Fredmani elurõõmu evangeeliumina mõeldud, barokse joomalaulu traditsiooni jätkavate epistlite kirjutamist alustas Bellman 1760. aastatel ja jätkas seda kuni nende ilmumiseni, jõudes selle aja jooksul küllalt muutuda laadis ja stiilis, kuid mitte olulisemas - murdumatus elurõõmus ja sügavas inimsuses. Epistlitegelaste prototüüpideks olid Stockholmi kõigile teada värvikad kujud - Veenuse ja Bacchuse teenrid, allakäinud, kuid elurõõmsad viinaninad ja kõrtsimuusikud, Bellmani sule all poolmüütilisteks tegelasteks saanud reaalsed isikud.
Viisid võttis Bellman kaasaegse, eeskätt prantsuse populaarmuusika (koomiline ooper, vodevill, prantsuse klassikalised šansooniantoloogiad) ja rahvamuusika, näiteks ehtsa tänavamuusika repertuaarist, ta laenud ulatuvad Händelist Mozartini. 51. epistli aluseks jääb näiteks meloodia, millest hiljem sai «Porilaste marss». Kaasaegsed olid tuttavad enamike meloodiatega. Osa oma viise on Bellman tõenäoliselt kirjutanud ka ise.
Mati Sirkel