Selma Lagerlöfi teoseis ei peegeldu kunagi autori isiklikke elamusi ega tõekspidamisi, tema püüab kõigepealt tõlgendada rahva mõtteviisi ja ideid. Tema loomingus puudub üksikasjaline eritlemine, seal leiame vaid intuitsiooni, mida alati iseloomustab elurõõm, kaastundmus ja inimarmastus, ning tema rikkalik, jõuline ja sädelev kujutlusvõime muudab otse üllatavalt usutavaks ta teoseis esinevad müstilised nähtused.
Käesolev teos on üks hilisemaid Selma Lagerlöfi loomingus (ilmunud 1918) ja selles autor annab ilmeka pildi rahva erutunud meeleolust ja närvlikkusest maailmasõja aegadel ning tollal sageli esinevast usust ilmutistesse ja salapärastesse nägemustesse. Sidudes üksikuid inimsaatusi sõjasündmustega, ta osutab, kuis erapooletu Rootsigi tajus kõiki sõja koledusi ja viletsusi.
Tõlkija