Ilma mälestusteta pole me enam lihtsalt kinnipeetavad. Naised ilma nimedeta, ilma lugudeta. «Terroristid», «kurjategijad», nagu nad ütlevad. Ilma mälestusteta oleme nagu surnud.
Gulbahar Haitiwaji sündis Xinjiangis uiguuride perekonda. 2006. aastal otsustas naise pere põgeneda Prantsusmaale, et seal uut elu alustada. Kui Gulbahar 2016. aastal kodumaale naasis, ei osanud ta aimatagi, et jääb sinna pikkadeks aastateks. Üheainsa foto alusel mõistis Hiina naise seitsmeks aastaks vangilaagrisse.
Ta talus sadu tunde ülekuulamisi, piinamisi, näljutamist, politseivägivalda ja ajupesu. Pikka aega arvas naine, et ta hukatakse. Abi ei olnud loota ei Prantsusmaalt, kus ta oli eksiilis elanud viimased kümme aastat, ei tema abikaasalt Kerimilt ega ka tütardelt. Gulbahar arvas, et lõks, millesse Hiina valitsus ta meelitas, sulgub tema ümber igaveseks …
Samal ajal kui Hiina valitsus jätkab «ümberõppeprogrammi» Xinjiangis, küüditab uiguure ja sundsteriliseerib naisi, räägib Gulbahar, esimene Hiina koonduslaagri ellujäänu, avameelselt oma loo.
