Mütopoeetilises essees vaadeldakse läänemeresoome loomislaulu, seostades seda paljude teiste mütoloogiatega. Kes on meie loomisloo lind? See on demiurg, müütiline jumalanna, kellel on ka meremao tunnuseid. Linnupesa on loomise võrdkuju, universaalne põiming, millesse koonduvad kosmilised metonüümiad – võrk, sõlm ja kangas. Muistse regilaulu keel on müütilise loomisaja väljendus, kui asjadel polnud veel kindlat kuju ja kõik võis alles muutuda. Essee lõpuosas arutleb autor tänapäeva jumalannausundi üle, mis paigutab ajaloolisse minevikku müütilise «jumalanna keele» kujutelma.