«Kadedust» tuleb pidada groteskiks. Kõik neli meestegelast on ilmsed kunstilised liialdused. Nii ülemäärane ja vastutustundetu meelelisus kui ka vohav praktitsism on viidud ad absurdum . Grotesksed pole mitte ainult tegelased, vaid ka detailid, situatsioonid,, konfliktid, kogu romaani ülesehitus. Pole mõtet arutada, keda ja kelle arvel on autor tahtnud hukka mõista või heaks kiita. Pole mõtet sellepärast, et tegelased ei ole tõsielulised. Nad on eelkõige teatavate psüühiliste kalduvuste äärmuslikud kehastused. Ent siiski on kogu teos sügavalt realistlik, sest need kalduvused ja see konflikt ise on vägagi tõsielulised.
Juri Oleša (1899-1960) oli iseäralik inimene. Tal oli ebatavaliselt erk aistingumaailm. Ja tal oli küllalt tugev mõistus, et oma meelelisi muljeid oskuslikult kasutada ja sobival ajal ning sobivas paigas esile tuua. Oma kõige põnevama romaani «Kadedus» kirjutas autor aastail 1924-1927. Teda valdas meeletu täpsusetaotlus ja parandamistõbi. Boriss Pasternaki arvates on ta «parandamisest metsistumas».
Andres Ehini järelsõnast