Ernst Enno (1875–1934) lapsepõlv ja noorus möödusid Tartumaal Rõngu kihelkonnas Koruste külas Soosaare talus. Tema luuletajaks kujunemisel on oluline osa kodutalul Soosaarel, kus nooruk kiindus loodusesse ja rahvamuistenditesse. Esikkogus «Uued luuletused» (1909) tunnistab Enno oma kutsumuseks maailma jumaliku alge intuitiivse tunnetamise. Kogus «Kadunud kodu» domineerib arutlev element kujutava üle, rõhutades absoluudiga ühinemise ja sisemise kirgastumise teena enesesse süüvimist.
(Oskar Kruus, «Kirjarahva leksikon»)

Ernst Enno sõnadele on loonud viise paljud tuntud eesti heliloojad.
Antud kogu lõpetav Enno luuletus pärineb aastast 1918:

«Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees,
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, alles ees.

Päev pole, öö ei ole,
Silm nagu seletaks,
Kui kuskil mäe nõlval
Sa üksi seisataks

Ja ümber nagu tuuled
Su üle juttu aaks –
Ei mõista, siiski kõigest
Sa nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles
Ja vaatad tagasi –
Ja ohkad endamisi,
Ja ohkad jällegi...

Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees,
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, alles ees.»