Rohkem etteheiteid pole küll ühelegi meie kirjandustootele osaks saanud kui meie rahvuslikule suurteosele «Kalevipojale». Tervikuna on ta algkoolile vastuvõetamatu. Teda tuli tunduvalt kärpida. Tunduva osa liigliha on kadunud P. Org oma väljaandega «Kalevipojast» välja lõiganud. Käesoleva väljaande tegijal on seda veelgi palju rohkem tulnud teha. Kuid niihästi üks kui teine lühendus pole teose kunstilisele küljele kahjuks tulnud.
«Kalevala» on huvitav teos, sest ta on kompaktne ja tegevusküllane. «Kalevipoeg» aga kipub otse uinutama oma igavate ja sündmuskehvade mõttekorrutuste ning parallelismide kuhjamisega.
Käesoleva väljaande toimetaja aga on tahtnud ka «Kalevipoega», mis oma sisult pole kaugeltki mitte igav teos, näha niisama tegevusküllasena, kui on seda «Kalevala». Seepärast on ta sellest kõik kõrvale heitnud, mis tegevuse tempot halvab. On tulnud välja jätta väga palju hoopis kõrvalisi ja päätegelasega lõdvalt ja nagu otsitult sõltuvaid episoode, et kangelase enda kuju nende varjust enam välja ulatuks ja mõjule pääseks. Üldse on püütud ammendada vanast «Kalevipojast» kõik kooskõlaline, väärtuslik ja kunstipärane, kõrvaldades sobimatud, ebasuhtelised, teose ühtlust ja maitsmist rikkuvad osad. Kus see võimalik oli, sääl on ettevaatlikult välja retušeeritud ka need segavad jooned Kalevipoja kujust, mis meie ja soome hiiglasejuttudest talle vägivaldselt juurde on tõmmatud.
Vana väljaanne sisaldab 19033 värssi, kuna uus ainult 9900 rida. Seda tekstihulka peab väljaande tegija algkoolile küllalt piisavaks.
M. Nurmik