Oh, kui palju kordi on minult juba küsitud «Kevade» esimese trüki ilmumisest saadik: Kas ikka tõesti elasid ja tegutsesid kord säärased isikud, nagu Joosep Toots, nagu Arno Tali, Raja Teele, Georg Adniel Kiir, Tõnisson jne.! Kas nad elavad veel? Kus nad praegu on? Ning edasi, paljutähendavalt silma pilgutades: Küllap te ise ikka olitegi see Toots? Küllap te ise olitegi see Arno Tali?
Ent ometi on asi tõeliselt nii, et iga kirjeldatud tüüp, kas selles või teisteski töödes, on kuskilt «võetud»; iga tüübi kirjeldamiseks on ikkagi mõningal määral olnud oma algkuju. Kuidas kirjanik seda või teist tüüpi kujundab, see on juba tema loomingulise protsessi küsimus.
/.../ Ja kui ma nüüd vahel heidan pilgu tagasi ning hakkan võrdlema endisi ja praegusi aegu, siis näen, milline vahe on endise ja praeguse vahel. Juba see Paunvere kihelkonnakool... Sinna pääsesid ainult enam-vähem jõukama kihi lapsed, kuna kehvikute, teenijate järeltulijad pidid leppima ainult külakooliga. Õpperaha polnud ju suur – vist kuus rubla aastas –, aga kes läks karja nende kehvikute võsude eest?
Oli'nd kõik, kuidas oli, aga omavaheline läbisaamine tolleaegsete kooliõpilaste vahel oli hea, seltsimehelik. Väga võimalik, et selleks aitas kaasa meie ühine vaenlane – Paunvere saksa kool – sealsamas meie kõrval.
O. Luts