Kuningas Taavet (u. 1010–970 eKr) ühendas Juuda ja Iisraeli hõimud ja rajas kindla keskvõimuga suurriigi, mille pealinnaks sai Jeruusalemm.
Taavet on Vana Testamendi üks tähelepanuväärsemaid tegelaskujusid. Malbe noor karjus, kes asub kahevõitlusse Koljatiga ja surmab koletu hiiglase. Anderikas muusik, sarmikas ja sõnaosav mees. Vapper sõdalane ja ülistatud valitseja. «Mees Jumala meele järele» – selline on Piibli Taavet.
Steven L McKenzie võtab Taavetilt pühapaiste. Tema Taavet on tüüpiline muistne Lähis-Ida hirmuvalitseja, halastamatu sõjapealik, osav ja omakasupüüdlik poliitik, kes oma eesmärkide saavutamiseks ei valinud vahendeid.
«Taaveti lugu,» ütleb tema eluloo autor, «on justkui tänapäevane seebiooper, kus on rohkesti naisi ja abielurikkumist, vägivalda ja võimuvõitlust, intriige ja valet.»