«Lolita, mu elu valgus, mu niuete lõõm. Mu patt, mu hing. Lo-lii-ta: keeleots laskub suulaest kolm astet allapoole, et kolmandal korral puudutada hambaid. Lo. Lii. Ta. 

Hommikuti oli ta Lo, lihtsalt Lo, neli jalga kümme tolli pikk, sokk ühes jalas. Teksapükstes oli ta Lola. Koolis – Dolly. Dokumentides – Dolores. Aga minu kaisus oli ta ikka Lolita.» 

Nii kirjeldab raamatu minategelane Humbert Humbert oma pöörase ja meeleheitliku kire objekti, 12-aastast Lolitat. Vangikongis kohtuprotsessi algust oodates vaatab ta tagasi oma elule, mida pärast lapsepõlve õnnetut armulugu täidab nümfettide ihalus ja mis kohtumisel kauni Dolores Haze’iga muutub pöördumatult. 

«Lolita» on kirjutatud keelelise virtuoossuse ja mänglevusega. See on kirjanduslikult rafineeritumaid «ohtliku» ainesega raamatuid üldse.