Vilde parimaks teoseks peetav «Mäeküla piimamees» (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.

Virumaalt pärit kirjanik Eduard Vilde (1865-1933) oli oma hingelt rännumees, kes ei püsinud paigal, ihkas näha kaugeid paiku ja tõi välismaa «värsket õhku» ka kodumaa kirjandusmaastikule. Ta oli kaastegev nii ajalehes Virulane kui ka hiljem Postimehes. Ajakirjanikutöö kõrvalt oli tal mahti luua koos tulevase Eesti presidendi Konstantin Pätsiga täiesti uus väljaanne Teataja. Eesti üks viljakamaid kirjanikke Eduard Vilde oli Eesti Kirjanduse Seltsi, Akadeemilise Kirjandusühingu ja Eesti Ajakirjanikkude Seltsi auliige.