«Seal ta tuleb!» hüüatas Michael, osutades ootamatult väljailmunud kujule, mis lendas põmdi vastu aiaväravat. Jane pingutas silmi, et tihenevas hämaruses paremini näha. «See pole paps,» teatas ta. «See on keegi teine.» Tuult trotsides painutas kogu end ettepoole ja tegi värava lingist lahti, ning nüüd nägid kõik, et see oli naine, kes hoidis ühes käega kinni oma kübarat, teise käe otsas aga oli tal kandekott. Seejärel aga nägid Jane ja Michael midagi väga iseäralist. Niipea kui naisekogu oli väravast sisse astunud, tõstis tuul ta õhku ja asetas hetk hiljem majaukse ees maha. Just nagu oleks tuul ta kõigepealt vastu väravat virutanud, oodanud siis, millal ta värava avab, ning kandnud ta lõpuks koos koti ja kõige muuga otse majatreppi. Toimuvat jälgivad lapsed kuulsid koletut mürtsatust ja terve nende maja rappus nagu maavärina ajal.
