«Üldjuhul ei satu inimesed Jõhvi niisama. Kui satuvadki, siis ei pruugi hallikarva tunduv linnapilt tulijaid köita. Minagi olen üks nendest, kes Ida-Viru keskusest kohe ei vaimustunud. Siiski otsustasin kolida tundmatusse mitmekeelsesse keskkonda. Vabal tahtel sai minust haridusprogrammi «Noored kooli» liige ja kohaliku kooli õpetaja. Tahtsin anda oma panuse, et iga laps Eestimaal saaks parima võimaliku hariduse.
Olin enne seda elanud vaid sünnikodus, seda ülikooli lõpuni välja. Tundus põnev kolida kuhugi, kuhu enda arvates ei sobitu, ja seal täiesti üksi hakkama saada.
Jõhvi sai mulle põikeks tundmatusse – senised mõtted-arusaamad vajasid ümberkujundamist. Kaks aastat selles linnas andsid iseseisvumiseks väärtusliku aluse ja tõestasid, et vahel piisab hingerahuks ka päris vähesest. Tõeline Jõhvi elu käib vastupidi suurematele linnadele ühte jalga selles elavate inimestega: ei suured moodsad hooned ega trendi- ja moeröögatused kusagilt kaugemalt suuda vaigistada jõhvikate väge.
Raamat pakub lugejale võimalust näha seestpoolt nii Jõhvi linna kui ka õpetajaametit ning aeg-ajalt südamest naerda.»
