Jean-Jacques Rousseau (1712–1778) on valgustusaja Euroopa olulisemaid mõtlejaid, kelle eriilmelised teosed raputasid ühiskondlikke arusaamu mitmes valdkonnas. Rousseau tekstid mõjutasid erinevaid Prantsuse revolutsiooni aspekte ning on kujundanud kogu uusaegse Euroopa poliitilist, majanduslikku, teadus- ja haridusmõtlemist ning jätnud sügava jälje eelromantilise ja romantilise ilukirjanduse pärandisse. Rousseau omaelulooline 12 osast ehk raamatust koosnev postuumselt ilmunud «Pihtimused» on uusaegse (auto)biograafilise kirjanduse alustekst, mis annab end võimsa taustana tunda 19. sajandi ja eriti kogu 20. sajandi inimesekäsitluses.

Rousseau osa ja «Pihtimuste» tähendust uusaegse autobiografismi tekkeloos on põhjalikult analüüsinud prantsuse kirjandusteadlane Philippe Lejeune (Le pacte autobiographique, 1975; L’autobiographie en France, 1971). Eestikeelse tõlke saatesõnaks on tema essee «Rousseau ja autobriograafiline revolutsioon», kus ta arendab edasi ja täpsustab oma varasemaid seisukohti.