Aristotelese «Poliitika» on teos riigi toimimise eesmärkidest ja vahenditest, kus analüüsitakse, milline ühiskonnastruktuur tagaks kõige paremini seal elavate inimeste heaolu. Hea elu saabki keskseks mõisteks, mille ümber ja mille nimel peaksid tegutsema kõik riigi osad ja mis toetuks õigetele eetikapõhimõtetele.

Autor esitab teoses küsimusi, mis kõlavad tänapäevalgi aktuaalselt ja millele pole üheseid vastuseid leitud. Need on poliitikateadust ja ka praktilist poliitikat puudutavad küsimused, mida Aristoteles esmakordselt terviklikult ja süsteemselt analüüsis. Ta lõi uurimisvaldkonna – politikē epistēmē (poliitika- ehk riigiteadus) –, mis on kujundanud läänemaailma poliitilist mõtet ja kultuuri läbi sajandite.

Kuigi Aristotelese lähtekohaks on tänapäevasest erinev riigikord, laienevad tema arutlused riigile laiemas mõistes, kuna riigi toimimise üldpõhimõtetes on säilinud seaduspärasuses, mis ületavad ammuste aegade piiranguid, näiteks sõltumatuse tagamine, kodanike suhestumine riigivõimuga, seaduste osa riigikorra püsimisel, poliitika ning moraali vahekord.

Saatesõna ja kommentaarid tõlkijalt.