Meie maailma üks piiritutest filosoofidest Lev Šestov (1866–1938), Vene impeeriumi ja Prantsuse vabariigi kodanik, ei kaotanud kontakte sünnimaag ega jätnud kasutamata võimalusi sõlmida sidemeid nii prantsuse kui ka itaalia ja saksa filosoofiliste ringkondadega, rääkides kaasa ja oponeerides, jäädes ikka omanäoliseks.

Esmalt 1923. aastal Berliinis ilmunud «Potestas clavium» koosneb eraldi kirjutatud osadest, mida hoiab koos nendega rohkem või vähem seotud üldteema – kiriku võetud võim otsustada, kellel on õige usk ning kes pääseb taevasse, kes aga mitte, sest taevavõtmed on tema käes. Selline idee pole siiski kitsalt kristlik või kiriklik, pigem üldinimlik. Filosoofid, teadlased ja teoloogid, igasugused institutsioonid ja ühiskond tervikuna kipuvad otsustama, mis on õige ja mis vale, kuidas tuleb käituda ja kuidas ei tohi. Šestovi jaoks on tõde individuaalne, subjektiivne, võtmete meelevald suretab selle.



Autori elu, loomingut ja filosoofiat hõlmava saatesõna on kirjutanud Alar Laats. Kreekakeelsed tsitaadid toimetas Tuuli Triin Truusalu.