Metallide (kuld ja hõbe) pärast on peetud sõdasid, hävitatud riike ja rahvaid, sooritatud kuritegusid. Võitlust kulla pärast kirjeldatakse vanades Skandinaavia saagades ning ka nibelungide võitlus graali kaitsmisel 13. saj Austrias on võitlus kulla eest. Wagneri «Nibelungide sõrmus» käsitleb maailma vabastamist kulla needusest. Kollane metall andis inimesele võimu ja iga valitseja püüdis hankida seda võimalikult palju.
18. saj keskpaiku Lomonossovi poolt antud metallimääratluse järgi nimetati «metalliks läikivat keha, mida saab sepistada». Selliseid leidis ta kuus: kuld, hõbe, vask, raud, plii ja tina. Juba iidsel ajal tuntud ja kasutatud elavhõbe ja antimon metallimääratluse järgi metallide hulka ei kuulunud, sest elavhõbe oli normaaltemperatuuril vedelas olekus, antimon aga liiga habras, et teda sepistada.
Kuld ja hõbe kuuluvad koos plaatinagrupi metallidega (plaatina, pallaadium, iriidium, roodium) väärismetallide hulka. Nimetus «väärismetallid» tuleneb nende metallide aristokraatlikust olemusest: nad astuvad tunduvalt harvem keemilistesse reaktsioonidesse võrreldes teiste metallidega ja moodustavad ühendeid teiste elementidega. Sellel põhjusel leiab ka neid looduses peaaegu eranditult ehedana, s.o vähemal või suuremal määral puhtas olekus.
