Ameerika kirjaniku Thomas Pynchoni peateos «Raskusjõu vikerkaar» ilmus 1973. aastal ja sestpeale on seda tituleeritud postmodernistlikuks «Ulyssesesks». Pynchon maalib oma mõistatusliku romaani kaootilise süžeega ühiskonnast satiirilise pildi, millele ilmselt ei leidu nüüdiskirjanduses mõjuvuse ja mastaapsuse poolest võrdset.
Teise maailmasõja lõpul üheksa kuu jooksul Euroopas hargneva sündmustiku keskne tegelane on Ameerika leitnant Tyrone Slothrop. Mõni kuu pärast seda, kui sakslaste salajased ballistilised raketid V2 on hakanud Londonile langema, avastab Briti luureteenistus, et Slothropi Londoni kaart, millele on kantud tema seksuaalsed vallutused, vastab täpselt V2 tabamuste kaardile. See avastus paiskab Slothropi imetabasele teekonnale läbi sõjast laastatud Euroopa, kus ta põgeneb sõjalis-tööstuslike suurvõimude rahvusvaheliste käsilaste eest, otsides mõistatuslikku raketti, mis kannab seerianumbrit 00000.
Ülevast pühalikkusest jämeda farsini lainetavasse sündmustikku on põimitud astroloogia, tingreflekside teooria (või praktika), pudemed Argentina gautšode, kirgiiside ja Edela-Aafrika ajaloost ning kümneid ja kümneid muid vihjeid ja viiteid, mille kõigi tabamine nõuab korduvat ja korduvat lugemist.
