«Tragöödias «Romeo ja Julia» tegi Shakespeare avastusretke ülevaimaks peetud inimtunnete alale. Noored armastajad pidid avastama armastuse kui absoluutse väärtuse. Ja nad avastasidki: armastus osutus nii kauniks, et jättis neil varju kõik muu. Selle avastuse ehtsus pandi raskele proovile. Katsumuste pinge tegi nad küpsemaks kõigist neid ümbritsevaist küpsetest inimestest. Nende armastus võitis surma. Nii õnnestus Shakespeare´il luua kunstiteos, mis vastuolulisuse kiuste on saanud oma inimliku situatsiooni poolest iga takistusi võitva noore armastuse võrdkujuks, süttigu see mis tahes laiuskraadil.»
Need mõtted on pärit teose tõlkijalt Georg Merilt. Raamatule on lisatud tema järelsõna koos selgitavate märkustega.