Mõistagi leidis minu raamat «Surm Tallinnas» erilist tähelepanu ja oli tihti vestlusteemaks mu balti kaasmaalaste hulgas. Mulle jõudis kõrvu ühe Tallinna vanahärra järgmine ütelus: «Ikka räägitakse nagu oleks selle raamatu kirjutanud Bergengruen. Ma ütlen teile täpselt, kuidas lugu oli. Kui ta Tallinnas käis, pummeldasime temaga ühe öö Aktsia-klubis, ja seal pajatati siis muidugi kõiksuguseid lugusid. Need siis tähendas ta lihtsalt üles ja nüüd räägitakse, nagu oleks tema selle raamatu kirjutanud.»

Surm on suur trööst. Tema teeb nii, et keegi ei pruugi hirmu tunda. Kord sureme oma surma, igaüks oma moodi ja omal tunnil, seepärast ei tohi meie süda raske olla. Kes on Tallinnas olnud, sellele ei meeldi enam surma karta. Ja me tahame surma kalliks pidada, nii nagu me linnagi kalliks peame.