Kui Nobeli auhinnakomisjon 1921. aastal määras oma tunnustustasu Anatole France'ile, siis võeti see teade kogu maailmas vastu üksmeelega, mis vaevalt on kordunud. See tähendas tunnustust loomingule, mis oli rikastanud maailma äärmiselt puhaste ja juba ammu üle kirjaniku keelepiirkonna levinud väärtustega. France kuulus maailmakirjandusse selle sõna otseses tähenduses. Sügavalt juurdunud oma maa hariduslikesse traditsioonidesse, kehtestas France kõike seda, mis viimaseis oli üldinimlikult avarat, nende alati ja kõikjal kehtivat kunstitõde, mille iluväärtusi ja vaimset puhtust ta oli kaitsenud kogu oma eluga.
A. Aspel