Publitsistikakogumiku «Sõjamõtteid» ilmumise 1919. a. võib paigutada enam-vähem A. H. Tammsaare (1878–1940) neljakümne aastaseks saamise murrangukohale.

Lähtudes Esimese maailmasõja kogemusest ütles Tammsaare oma seisukohad selgelt välja, ta kasutas avalikkuse ette jõudmiseks kõiki selle aja võimalusi, avaldades oma artikleid päevalehtedes. Neid tekste praegu üle lugedes tekib sügav austus ka tollaste ajalehetoimetuste vastu, kes sõjaseisukorras viibiva suurriigi tsensuurist hoolimata avaldamisvõimaluse andsid. Nõnda said Eesti maailmasõja ajal Tammsaare artiklitest Tallinna ajalehtede juhtkirjad, mis pakkusid tavalise sõjakroonika laiemat analüüsi ja sügavamat mõistmist. Autor lisas oma raamatu lõpuossa ka viis ilukirjandusliku koega ja ajalehtedes ilmumata lugu. «Eesti mõtteloo» 170. köitele, mis on «Sõjamõtete» kui tervikkogumiku teine väljaanne ühtede kaante vahel, on järelsõna kirjutanud Peeter Järvelaid.