E. Zola soovis luua Balzaci «Inimliku komöödia» eeskujul terve rea ühtekuuluvaid romaane. See pidi saama «teise keisririigi aegse perekonna looduslooks ja sotsiaalseks ajalooks». Kaheksa kuud töötas ta romaanidesarja sisujaotuse kallal. Kahekümne kahe aasta jooksul ilmuski kakskümmend romaani, mis moodustavad Rougon-Macqart'ide seeria. Romaanisarjas käsitleb autor pärivuseküsimusi, jälgides ja näidates, kuidas üks kehaline või hingeline viga sugukonnas edasi pärandatakse pidevalt või hüpete viisi. Esimesed romaanid ei äratanud vastukaja, kuid siis ilmusid üldtuntuks saandu romaanid «Assommoir», «Nana», «Söekaevurid», «Maa».

«Söekaevurid» (1885) on eepiliselt lai, kuid siiski kindlatesse raamidesse suletud romaan söekaevurite elust Põhja-Prantsusmaal. Kogu raamatut täidab suur kirg tõe ja õigluse järele ühiskonnakorras. Kuid näidatakse ka, et pole pääsu ummikust, kuni valitseb kapitalistlik kord oma raudsete seadustega. Ei suuda seda korda ümber lükata kohalised vastuhakud ega masinate purustamine. Ainult ridade vahelt paistab, et Zola loodab imetegusid parlamendilt ja usub paremasse, sotsialistlikku ühiskonda kord kauges tulevikus. Ent olud, mis valitsesid kaevandustes poolsada aastat tagasi, pole palju muutunud tänapäevalgi.
J. Semper