«Süda ei võta vastu» on lugu perekondlikest suhetest ja põlvkondadevahelistest erinevustest, kus lugupidamine, hoolivus ja südamesoojus põrkuvad enesekesksuse, ahnuse ja jõhkrusega. Vanemate ehitatud lapsepõlvekodu muutub ühtäkki kinnisvaraobjektiks, selle endale nihverdamise nimel ei kohkuta millegi ees tagasi. Kui meelitused ei aita, tulevad mängu valed ja kalgid kalkulatsioonid.

Loo hargnedes vastanduvad kuldses eas ema siirad tunded ja helged mälestused tütre ja tütrepoegade rahas mõõdetavate väärtushinnangute ja elunautimisega ning märkamatult on punutud võrk, millest enam vabaks ei rabele.

Ita Srankilt on seni ilmunud romaanid „Pettus ja vale“ (2024) ja „Mis mul viga on?“ (2025), luulekogud „Aeg on elu piir“ (2024), „Elu hääled“ (2024) ja „Elukaare alune“ (2025) ning lühiproosat ajakirjas Looming.