Külluslikus ja elegantses stiilis ning võluvalt ekstsentriliste tegelastega jutustused viisid Tatjana Tolstaja 1980. aastatel tänapäeva vene kirjanduse tippu. Segades südamevalu ja huumorit, peadpööritavat fantaasiat ja maaelu idülli, on Tolstajast saanud vene kirjanduses Gogoli, Bulgakovi ja Nabokovi mantlipärija.

Tolstaja on kirjutanud 24 n-ö kanoniseeritud jutustust, eesti keeles ilmub neist 14, lisaks veidi teises laadis «Anastassia ehk Elu pärast surma» ja «Lilith». Kogumiku viimane lugu «Karu» on üks tema blogikirjutisi.

Paljud jutud räägivad lapsepõlvest. Lapsed on teadagi elava fantaasiaga ja reageerivad olukordadele ülitundlikult. Ka täiskasvanud tegelane on Tolstajal sageli veidrik, vähemasti mingil viisil ühiskonnaga halvasti kohanev isik. Tolstaja ise on autorina humanistlikul positsioonil. Iseenesest irooniline ja satiiriline, ei ole ta seda kunagi kõige nõrgemate suhtes.