Kunstmuinasjutud kuuluvad maailmakirjanduse armastatumate jutustamisvormide hulka. Vaevalt on ükski teine saksakeelne autor jätkanud seda traditsiooni Hermann Hessega võrreldaval viisil. Eeskujuks on Hessele olnud nii Boccaccio jutustamistava kui ka «1001 öö jutud» ning tema loomingust leiab nii fantastilisi satiire kui ka psühhoanalüüsist inspireeritud unenäolist poeesiat.

Klassikalisi muinasjututeemasid – armastuse õnn ja õnnetus, soovimise edevus, maine kaduvus ja igatsus turvalisuse järele – käsitleb Hesse modernses võtmes ja eluliselt. Võlukunst ei tähenda tema juttudes kõrvitsa moondamist tõllaks või teisi imetegusid, vaid keskendumist maiste eesmärkide asemel enda sisemaailmale, mille kaudu inimene jõuab oma hingeni ja – vabaduseni.

«Võluri lapsepõlv ja teisi muinasjutte» koosneb 20 loost, kaheksa neist ilmub eesti keeles esimest korda.