Patrick Rothfussi «Kuningatapja kroonika» triloogia on viimaste aastate tugevaim debüüt fantaasiakirjanduses. Põhjalikkus, millega autor on üles ehitanud maailma, milles triloogia sündmused aset leiavad, on võrreldav vaid Tolkieni Keskmaaga.

Nüüd saavad triloogia esimest osa – «Tuule nimi» („Tuule nimi“, „Tuule nimi“) – nautinud lugejad viimaks asuda ka raamatusarja teise osa kallale.

Triloogia teine osa saab alguse sarja peategelase Kvothe meenutustega ülikoolist. Sõbrad on veelgi rohkem sõbrad, vana vaenlane ikka vaenulikum, kaunite neidude vihjete peale Kvothe vaid punastab, ent viimaks ometi on tal ametlik ligipääs unistuste raamatukogule ja kõigile seal leiduvatele tarkustele. Paraku tekib kahtlus, et keegi on ehk juba aastasadu tegelenud ajaloo ähmastamise, sellest vale pildi loomisega. Meister Elodin hakkab vähestele väljavalitutele, kelle hulka kuulub ka Kvothe, õpetama nimetamise kunsti, teadust kõikide asjade sisemisest olemusest. Ometi osutuvad need tunnid pehmelt öeldes veidrateks. Kvothe on aga sunnitud oma õpingud armastatud ülikoolis katkestama, et otsida õnne kaugel maal, iidsest suguvõsast kõrgaadliku abilisena. Talle omase leidlikkusega saab Kvothe kõige vajalikuga hakkama. Selle raamatu lõpulehekülgedel vantsib ta aga käputäie palgasõduritega püüdma teelisi kimbutavat röövlijõuku ega suuda otsustada, kas ülesanne tähendab suurt usaldust või katset üleliigseks muutunud abilisest vabaneda.