See on jutustus noorest mehest, kes sai kuulsaks 1961. aasta, ehkki maailm ei teadnud temast peaaegu mitte midagi. Oma elu suursaavutusega, mida me tänase päevani tähistame, tuli ta toime vähem kui kahe tunniga, ometi nõudis see vaprust ja aastatepikkust jäägitut pühendumust. Saanud kahekümne seitsmeselt võidukaks superstaariks, jäi temast kolmekümne kolmandaks sünnipäevaks järele väsinud, hirmunud ja painajatest vaevatud mees. Tollel oma elu viimasel aastal võitles ta oma maa valitsusega, püüdes päästa kolleegi, kes oli määratud peaaegu kindlale surmale; ta kohtus Riikliku Julgeoleku agentidega hämarates trepishahtides, vältimaks seintesse peidetud mikrofone, ja andis edasi dokumente, mis olid nii salajased, et inimesed võisid kaotada töökoha, kui neile korrakski pilgu peale heitsid. See mees pani oma elu kaalule, esiteks kodumaa eest, siis sõprade eest. Juba lapsepõlves nõuti temalt vaprust kohutavates olukordades, millest enamik meist poleks lootnud eluga välja tulla.