«Nii vara!» imestab Kaili. «Kella viieks aurasid taadil kartulid laual ja siis ei aidanud jutt ega nutt, muud kui maast lahti ja sööma! Ja kohe raamatud kotti ja vöö vööle! Viis kilomeetrit läbi metsa - see andis parasjagu mõõta - ja siis veel kaks üle lageda põllu. Aga aega oli ka, nii et aitas. Sai seda teed mitmet viisi peeneks tehtud, kuid mõnikord jõudsime poistega ikkagi nii vara koolimajasse, et see oli alles pime. Ja siis need kojuminekud -! Missuguseid ringe sai tehtud ja mida kõik nähtud! Mäletan: küla lõpus Sule aida taga kasvas hiiglasuur õunapuu, veel südatalvel tilkusid selle otsas jäätanud pabulad. Käisime neid kaigastega maha pildumas. Ükskord juhtus Sule papi nägema - lubas püssiga põrutada. Oleksid sa näinud, kui palju meil siis jalgu all oli! Otse üle põllu metsa poole, nii et lumi lendas! Kus olid ikka ajad! Aga nüüd - passi koolimaja ees bussi ja ole kukupai. Saad ehk mõnikord teisele sumkaga võmmu vastu selga anda, ja see on kõik su lõbu ning laul! Vähevõitu, eks ole!» Peet räägib nii valjusti, nagu ei istukski ta vagunis võõraste inimeste seas. Et tema jutuvada takistada, küsib Kaili võimalikult vaikselt: «Kas sa oma emast ja vennast midagi oled kuulnud?»
