«Aga sinu viiul!» kohkub ema.
«Aitab naljast!» vastab Kaili, ja haaranud põrandapesukontsu, mida ema tal iialgi pole lubanud puudutada, hakkab treppi pesema.
Rõõmu, mida ema tütre lähedusest ilmselt tunneb, tumestab tema pidev muretsemine Kaili tuleviku pärast. Ema tahtis ju anda oma lapsele kõige õilsama elukutse, kuid laps streikis, laps ütles ei. Ja ema vaevab end nüüd päevast päeva, võrreldes ning kaaludes kõiki mõeldavaid elukutseid, ega leia väärilist. Lõpuks hakkab ta rääkima arhitektuurist.
«Meil on vaja ilusaid maju, aga mitte sääraseid jõledaid kasarmuid, mida aetakse püsti rajoonilinnas. Arhitektid unustavad, et nad ei loo tänaseks ega homseks, vaid aastasadadeks. See on suur ja õilis töö...»
«Nii kaua kui eksisteerib sõjaoht, pole sellel suurel ja õilsal tööl sügavat mõtet. Üksainus pomm, ja sinu aastasajad on põrm,» vastab Kaili küünilise tarkusega.
Kuid ema räägib edasi:
«Meil pole ühtegi võimekat naisarhitekti...»
«Ja nüüd usud, et minust saab see imeloom!» naerab Kaili.

Kaks töökat, isetut ja ausat tegelast kannavad Veera Saare vastse romaani kaht osa. Kummaski osas alustab oma eluteed üks abielupaar, olles tihedalt seotud elu ja visaduse sümboli - metsaga. Eri põlvkondi ühendabki armastus metsa vastu, raske, kuid inimest sirgena hoidev töö.