Aasia kauges kirdenurgas asub Tšuktšimaa. Põhja-Jäämere ja Vaikse ookeani vahele kiilutud poolsaarel pole pakased nii käredad kui Ida-Siberi sisemail, aga väga külm on ikkagi. Tuuled ja sademeterohkus teevad siinse ilmastiku sisemaadega võrreldes ebatervislikumaks. Lumetormid möllavad tihti nädalaid ja kuid. Niisuguse tormi käes ei näe inimene oma ninaotsast kaugemale. Kes julgeb sel ajal kojast välja minna, selle matab lumi. Tänapäeval on tehnika ja arstiteadus andnud tšuktšidele vahendeid nii mõnegi häda ületamiseks, aga vanal ajal olid inimesed loodusmöllu vastu päris võimetud.
Tšuktši randlane elas peaaegu täiesti jahipidamisest ja kalapüügist. Lumetormi ajal aga on küttimine võimatu. Piisavaid toidutagavarasid tihtilugu ei olnud. Kui mölluilmad väga kaua juhtusid kestma, jäi rahvas nälga. Samblatahiga kivianumates, mis lambi aset täitsid, lõppes rasv otsa. Lambid kustusid üksteise järel. Külm võttis kodades võimust. Näljased, kasimata inimesed istusid pilkase pimeda ja külma käes, käed rüpes, aga nende vaim pani vastu. Oli ju nende hulgas jutuvestjaid, kes oskasid seda pealesunnitud jõudeaega täita muinasjutulise kujutlusvõime kummastavate värvidega. Loomulikult on need karmides tingimustes jutustatud lood ka ise karmid, tihtilugu koguni õudsed, aga ometi ununesid muinasjuttude võluilmas viibijatel nende endi hädad ja vaevad. Jutuvestmisega taheti rajust võitu saada ja omal kombel saadigi. Iga muinasjutt lõpetati uhkete sõnadega: Wango, jotskin tinmugan! (Ohoi, ma olen tapnud tormi!)

Lugu Lolngõlõnist

Põdra kõrvast kukkunu

Põdrakasvataja ja tema tütar

Ussinuumaja

Nõid Kõkvat

Unesnõiduja

Koer kosjas

Omjajak

Eespea tütar

Kollidemaa

Lugu nõiatrummist

Lugu Sügelisnõiast

Lugu Kuninjäst