«Enne 1919. aastat kehtinud argumentatsioon, mis põhines keskuse ja perifeeria vahelisel suhtel, ei ole enam mõeldav. Suurte paradigmade väärtuse langemise teiseks vaatuseks oli Teine maailmasõda. Ning kolmandaks vaatuseks 1989. aasta. Varjunditest tulvil kategooriate suures segadikus ei ole traditsioonilist argumentatsiooni juhtinud mõttetegevus, mis põhines sisse- ja välja-arvamisel, üksnes kahe valiku vahelisel either/or-il, enam võimalik.»

Esseeraamat kompab poleemilises, keskuslikku diskursust tõsiselt välja kutsuvas stiilis eelmise sajandi Euroopa ajaloo ja ideoloogia üht hämaraimat sõlme, mõlema maailmasõja vallandumises päästikurolli etendanud Kesk-Euroopat, selle ajas muutunud ja muutuvaid tähendusi. Škrabec paneb kahtluse alla pan-germaani võimu- ja vaimustruktuuride sepistatud Kesk-Euroopa mõiste, vastandab sellele kuni hiljutise ajani maha surutud ja alandatud «teise» hääle - nägemuse sellest vastuolulisest piirkonnast oma rahva - eestlastega nii rahvusliku keha mõõtmeilt kui ka ajalooliste katsumuste-kannatuse läbielamiselt paljuski sarnaste - sloveenide seisukohalt.
Škrabeci essee on kirglik üleskutse loobuda rajamast ideoloogilisi diskursusi ja nendega tihedalt seotud poliitilisi aktsioone rassi-tungidele, kutsungitele «oma» vägivaldselt peale panema kõigele sellele, mida tuntakse «võõrana», «teisena» ja siis ka millegi alamana. Ta ei lihtsusta samas asjade seisu, teades hästi, et paljusid sajandite jooksul idanenud vastandumisi ei ole võimalik ületada vaid mõne või mõnekümne aastaga.
Filosoofilis-semiootilises võtmes essee kinnitab sarnaselt Juri Lotmani järeldustega seda, et utoopia tegelikkusekssaamine on ajaloos enamasti tähendanud tegelikkuse kohutavat tragöödiat või koguni hävingut.