Gottfried Wilhelm Leibniz (1646–1716) kuulub mõtlejate hulka, kelle hindamisel on ajuti jõutud äärmusliku vastandlikkuseni: ühtede meelest pole ta vähemat kui oma ajastu vägevaim vaim, nii mõnedki on aga halvustanud tema «neoskolastikat». Raamatu koostaja ning eessõna autor Ilmar Vene nimetab teda viimaseks entsüklopedistiks.

Eri distsipliinid sulanduvad Leibnizil universaalvaimus ühtseks tervikuks, sest üks teadmiste valdkond seostus teisega ja kirjutamise ajal olid tal kõik vaimsed varud ühtmoodi käepärast. Seepärast on ta hinnatud ka meie praeguse vaimse killustumise oludes.

Käesolevasse köitesse valitud tekstid on jõukohased ka neile, kes alles alustavad Leibniziga tutvumist, sest just kirjades kõrgetele võimukandjatele, oponentidele ja mõttekaaslastele ning tutvustustes, selgitustes ja lühikirjutistes on filosoof püüdnud esitada oma teese võimalikult arusaadavalt.

Raamatu järelsõnas annab tõlkija Margus Ott mõned olulised lähteaimdused Leibnizi filosoofiasse süvenemiseks.


Selle raamatu väljaandmist on toetanud Institut für die Wissenschaften vom Menschen, Eesti Kultuurkapital ja Postimees.