Vanapoiss on see, kui sa täna küsisid käterätti ja ma andsin sulle padjapüüri ja sa küsisid, et kas see ongi käterätt. Ja ma vastasin, et jah. Ja sa leppisid sellega ja pühkisid käsi padjapüüri sisse. Kui nii, siis nii. Ütlesid sa. Ja ma imestasin, et sa leppisid.

Vanapoiss elab tavalist elu. Nagu kõik inimesed. Võib-olla on ta natuke kurjem, sest ta on kogu aeg üksi. Tal on nii palju aega mõelda endamisi. Arutada. Üksikud inimesed kasvavad vist rohkem sissepoole.

Vanapoisi toad on jahedad, aga ta ei viitsi kütta. Ta on isegi puudega kooner, kuigi mets tuleb aknast peaaegu sisse, aga puid on vaja saagida, lõhkuda. Kui raske see on. Ta ei viitsi. Küll tulevad soojemad ööd. Mõtleb ta. Jahe öö on täna. Mõtleb ta. Vanapoiss paneb jope selga ja magab koos riietega võidunud linade vahel.

Vanapoiss on see, kes sõidab rattaga suveööl trussikute väel läbi küla, sest und ei tule ja toas on palav.

Vanapoiss sõidab toas rattaga.

Vanapoiss limpsib taldrikud üle ja ei pese nõusid.

Sa tahad mu voodiriideid ja katteid pesta, aga õudne, ma ei taha, et pesed. Siis on päev läbi asjatamist, toimetamist, sa pesed nii põhjalikult. Terve mu päev on häiritud... Vanapoistele meeldib, kui vaikus on majas. Ära pese palun.

Vanapoiss sobrab poodi minnes alati prügikastides ja veab sealt vanu ajakirju ja lehti koju. Parmud, hirmsad põhjakäinud joodikud lähevad poodi õlle ja viina järele, vanapoiss mõtleb küll, et natuke häbi on, aga siis mõtleb, et nemad joovad, mulle aga meeldib lugeda Loominguid, Akadeemiaid, Eesti Loodusi, teiste äravisatud ajakirju. Ise olen nii vaene, ei suuda osta midagi ja ei taha raisata raha ka. Ja vanapoiss sobrab puhta südamega teiste asjades edasi ja loeb teiste vanu arveid ja imetleb teiste äravisatud asju.

Vanapoiss istub kuni hommikuni üleval. Ta vaatab vahel oma kõhtu, kas see on suuremaks läinud. Ta sööb viimasel ajal tõesti rohkem. Ta ei liigu enam palju. Nüüdki on öö, varsti päike tõuseb, valgeneb, öösorr soristab juba ja mets kohiseb kaugel.