«Vennad Zemganno» on prantsuse kirjaniku Edmond de Goncourti parim ilukirjanduslik töö, mille ta kirjutas üksi pärast kirjanikust venna Jules'i surma.
Selles tsirkuse-kunstniku kahe venna suure armastuse ja traagilise saatuse kujutluses on vanem vend ehitanud põlise ausamba nooremale, kuna on kindel, et need õrnad leheküljed, mis kõnelevad küll tsirkuse-artistidest ja nende kiindumusest üksteisesse, on tõeliselt inspireerinud Edmond de Goncourtile tema koostöö oma vennaga nende elu varasematel aastatel.