«Noor Dante Alighieri üritab oma mälu raamatusse (libro della memoria) kirjutatud varasemaid sündmusi, mis keskenduvad armastusele Beatrice vastu, väiksesse «tegelikku» raamatusse (libello) n-ö ümber tõlkida. Otsides oma mõtete tõlgendamideks ja väljendamiseks 13. sajandi ja varasemagi filosoofilise armastusluule vaimus sobivat keelt ja vormi, jõuab Dante algul provanssaali kaanonist ja pisut hiljem uue maheda stiili meistrite Cavalcanti ja Guinizelli eeskujudest lähtudes isikupärase luuleni,» märgib «Uue elu» kohta itaalia kirjanduse professor Ülar Ploom. «Seega pole see nn prosimetrum'i vormis teos (luuletusi ja nende struktuuri seletavaid kommentaare raamib proosajutustus) mitte üksnes lugu Dante armastusest, vaid ka suurepärane kirjandus- ja kultuurilooline allikas,» lisas Ploom.

Dante Alighieri (1265–1321) sündis Firenzes, kus suuremas osas möödus ka tema noorus, mille vältel jõudis ta saada tuntuks nii kirjaniku kui ühiskonnategelasena. Pärast poliitilisi konflikte kodulinnast lahkuma sunnituna veetis ta aga oma elu teise poole maapaos ja ka suri Ravennas. «Vita nova» tuumiku moodustavad Dante noorpõlveluuletused, mis ta on kirjutanud armastusest Beatrice-nimelise tütarlapse vastu ja mida ta on veidi hiljem täiendanud proosakommentaaridega, kus kirjeldab muuhulgas oma visioone ja vestlusi Amoriga, keda iga armastaja teenib nagu truu vasall oma isandat. «Uue elu» tõlge Rein Raualt on Johannes Semperi (1924) järel selle teose teine eesti versioon. «Tõlge on nii sisult kui vormilt täpne ja õnnestunud, sedavõrd kui eesti keele vahendid seda võimaldavad,» sõnas värske eestinduse kohta luuletaja ja tõlkija Ain Kaalep.