Illimar oli mitu päeva haige olnud. Talle oli kord kuuma piima joodetud, kord külmi rätikuid pea ümber seotud. Kuid ta ise ei teadnud sellest palju. Oli ainult väga halb olnud. Ema murelik hääl oli temani kaugelt, nagu läbi une kostnud. Ja kui koerad ta voodi äärel püsti ajasid ning ta hõõguvaid käsi lakkusid, siis olid need ühelt poolt küll koerad, kuid teiselt poolt ka mitte. Nad muutsid ennast oma heaksarvamist mööda, pikenesid ja lühenesid ning vahetasid värvi. Ja siis käisid nende pikad hännad nagu imelikud lehvikud mööda seinu. Need käändusid nagu väänkasvud ümber kappide, tulid kord laest, kord põrandalt ja lehvitasid oma sõbralikke tupsusid otse ta näo ees.
