«Üks helevalge tuvi» räägib kodust põgenemisest, koduigatsusest ja koju tagasipöördumisest, aluseks kirjanik [i:641] elukäik. 1944. aastal, vahetult enne Punaarmee sissetungi, põgenes seitsmeaastane Elin koos ema ja vanaemaga kodulinnast Haapsalust Rootsi poole. Sinna nad aga ei jõudnudki. Pagulasteekond viis Elini hoopis Saksamaale, Inglismaale ja viimaks Ameerikasse. Alles 2021. aastal kolis Elin Toona tagasi Eestisse, oma kodumaale.
«Üks helevalge tuvi» on lugu kolmest naisest, kes on teel tõotatud maale, teadmata, kus see asub. See on lugu sõjast ja selle tagajärgedest lapse silme läbi. Aga eelkõige on see lugu tohutust elujõust, mis hoiab inimest püsti ka kõige keerulisematel aegadel.
Näidend põhineb Elin Toona mälestustel ja tema autobiograafilistel teostel
„Pagulusse“,
„Lotukata“,
„Kolm valget tuvi“ ja
„Ella“.
«Ühe helevalge tuvi» esmalavastus oli Eesti Draamateatris, esietendus 19. juunil 2024 Uuemõisa mõisas (lavastajad
Mari-Liis Lill ja
Priit Põldma).
