Originaalis sanskriti keeles kirjutatud luulekogu «Amaruśataka» ehk «Amaru sadakond värssi» on lüürilise luuletaja Amaru loomingu ainus tänaseni säilinud näide. Luulekogu põhiteemaks on mehe ja naise vaheline armastus ning sellega seotud tunded – seksuaalne nauding, lahusolekupiinad, ootusärevus, kirepuhangud ja tülid, hirm petmise ees. Tänapäevast India lugejat ehmatab Amaru luuletustes avalduv seksuaalne vabameelsus, ent lääne lugejat üllatab iidsete armuteemade modernne käsitlusviis.

Luuletaja Amaru (u 650–750) elas Vana-Indias Gupta dünastiale (4.–6. saj) järgnenud klassikalise kirjanduse ja kultuuri ajastul. Euroopa keeltesse on Amaru luulet tõlgitud 19. sajandi algusest, esimesed katsed Amaru värsse eesti keelde tõlkida tegi Ado Grenztein (1849–1916) 19. sajandi lõpul saksa keele vahendusel.

Siinne raamat on Amaru luulekogu esimene terviktõlge eesti keelde.