J. G. Ballardi 1973. aastal ilmunud romaan «Crash» on postmodernistliku kirjanduse kultusteoseid ja seda peetakse autori düstoopilistest romaanidest üheks paremaks. Uue teadusulme esindajana ei vii Ballard lugejat avakosmosesse ega lase tal kohtuda tulnukatega, vaid pakub pöörast ja painajalikku retke inimese sisemaailma, väärastunud kujutelmade sürrealistlikku kuningriiki.
Selles kummalises tsoonis, kus inimese sisekosmos ja teda ümbritsev maailm on oma piirid kaotanud ja segunenud, on tehnoloogia omandamas inimese nägu ja inimene üha enam kõigest masin. Teose peamine tegevuspaik ja kokkupõrgete teatrilava, kiirtee on ühtaegu nii katsepolügoon, paradiisi stardirada kui ka Elüüsium ja sellel seikleva minategelase autofetiš mõjub hoiatusena inimese ja tehnoloogia patoloogilise seotuse eest.
